Working group for promotion of added-value products from

alvar grasslands

Report on the results, Action E.8.

LIFE to alvars
LIFE13 NAT/EE/000082

Environmental Board
2017

LIFE to alvars project is implemented with the contribution of the LIFE+ financial instrument of the European Union
CONTENTS
1. Description of the action and the work of the working group ..................................................... 3
1.1. Purpose of the working group for promotion of added-value products from alvar
grasslands............................................................................................................................................ 3
1.2. Form of the work and working group participants ............................................................... 3
1.3. Issues identified to be solved ................................................................................................. 3
2. Overview of the meetings held ...................................................................................................... 5
3. Conclusions ..................................................................................................................................... 9
ANNEX 1 ............................................................................................................................................ 10
Memo of the added-value working group meeting 5.01.2016 ................................................... 10
ANNEX 2 ............................................................................................................................................ 16
Memo of the added-value working group meeting 24.10.2016 ................................................. 16
ANNEX 3 ............................................................................................................................................ 18
Memo of the added-value working group meeting 13.12.2016 ................................................. 18
ANNEX 4 ............................................................................................................................................ 23
Memo of the added-value working group meeting 2.01.2017 ................................................... 23
ANNEX 5 ............................................................................................................................................ 25
Memo of the added-value working group field trips on 20.02.2017 and on 26.02.2017 .......... 25
ANNEX 6 ............................................................................................................................................ 35
Memo of the added value working group meeting 2.06.2017 ................................................... 35

2
 1. Description of the action and the work of the working group
1.1. Purpose of the working group for promotion of added-value products
from alvar grasslands

The purpose of this working group was to come up with the ideas to ensure the long-term
sustainable management of the restored alvar grasslands even if the subsidy payments would
be cancelled. Therefore the goal was to find out different possible products originating from the
restoration process and later management of those areas that could benefit the farmers involved.
During implementing this action a wide variety of possible products were considered starting
from the wood produced during alvar grassland restoration up to the sustainably grown meat
originating from alvar grazing. The outcomes of the working group meetings are summarised
in current report together with the suggestions for the further actions to increase the income
from the added value products to reduce farmers’ dependency from the subsidy payments.

1.2. Form of the work and working group participants

The working group was implemented by organising meetings bringing together experts,
specialists and local farmers participating in the project facilitated by the project coordinators
of Environmental Board (EB). During two years (2016…2017) five meetings and two fieldtrips
were held altogether and also some smaller preparatory meetings with project team and experts
were organised.

1.3. Issues identified to be solved

Initially the main issue was thought to be the wood biomass collected from the project areas
during the habitat restoration. However, it became clear quite quickly that the entrepreneurs
who were taking care of the restoration work were able to find the use for the cut wood also.
For example, fence poles and local handicraft items are prepared from juniper wood. However,
most of the biomass volume collected is used for heat and electricity production.

3
Photo 1. Juniper fence poles in Vanamõisa- Suure-Rootsi project area.

Photo 2. Wood chipping at Heltermaa-Vahtrepa project area for heat production in Hiiumaa.

Photo 3. A wooden box made of juniper.

4
In the beginning of the project State Forest Management Centre (STFC) had some problems
with marketing the wood material collected during the restoration of the project areas. As there
were large enough amounts of wood material produced during the restoration work and SFMC
rearranged its marketing strategy they also managed to remove the cut material from the
restoration sites. Therefore we concluded that the problem with wood biomass usage was not
substantial and did not affect the implementation of the project so there was no need for
focusing to this issue in the frames of the working group.
During the first meetings held it became clear that the main issue for the farmers who started
with the management of the restored alvar grasslands was the lack of local possibilities of meat
processing and marketing. Second important issue that emerged was sheep wool usage
possibilities shortage. The main discrepancy pointed out by the sheep farmers was the fact that
the minimum amount of wool that is economically reasonable to be taken to the processing
facilities is so large that one farmer can´t produce it during reasonable time period and does not
have the storage capacity to keep the wool until then. Therefore the main focus of the added
value products working group meetings was on finding the solutions for meat and wool
processing difficulties.

2. Overview of the meetings held

The first meeting of the working group was held in Kuressaare, Saaremaa, on 5.01.2016 with
13 participants. The aim of this meeting was to bring together local farmers managing restored
alvars by grazing and to introduce the idea of cooperation to create added value for their meat
products. The expert Priit Hinto was invited to give a presentation about the small scale meat
processing possibilities and short chain marketing of the products. The expert introduced in
details how to build a small slaughterhouse for local farm that and which laws and regulations
have to be considered to follow the respective EU rules for such facilities. Cooperating search
for marketing solutions for the meat originating from semi-natural grasslands sheep and cattle
was discussed as one of the necessary actions. It was decided that it would be useful to learn
from the experiences of other slaughterhouses that are operating already and to discuss with the
veterinary authority about their view on opening a new small-scale slaughterhouse. The
respective memo of the meeting held on 5.01.2016 is given in Annex 1.

The second meeting was held in Hellamaa, Muhu island, on 24.10.2016 with 17 participants.
The aim of the meeting was to introduce various possibilities for the use of wool besides
handicraft. The main issue with wool processing is a large amount of water needed for its
washing. Two alternative uses of wool was introduced at the meeting. Presentation by Dr Katrin
Kabun introduced a composite material designed in Estonia, which uses unwashed sheep wool
and resin to produce a material suitable for wide ranges of use: e.g. furniture production,
building, decorating etc. The second presentation gave overview on sheep wool use as
insulation material in buildings. It was decided that it would be useful to have a look on the
washing facility in Sõrve which uses a modern technology that is less water demanding. It was

5
concluded that there is a great need in Muhu and Saaremaa island to have a wool
collection/storage facility for which the cooperation should be established with the scrap metal
collection companies for example. The respective memo of the meeting held on 24.10.2016 is
given in Annex 2.

Photo 4-5. Some participants of the second

meeting of the added value products working group with the materials presented.

The third meeting was held on 13.12.2016 in Liiva, Muhu island, with 35 participants. About
10 people was expected to participate the meeting but word got around and many more people
game uninvited to participate the meeting. Many farmers expressed the opinion that semi-
natural grassland management bottleneck on Muhu and Saaremaa island is the lack of official
slaughtering service causing the lack of the opportunity to sell their products officially. The aim
of the meeting was to discuss whether the transportable slaughterhouse could be used to solve
the bottleneck situation that slaughtering service is unavailable or difficult to reach for sheep
and cattle farmers on two large islands, Muhu and Saaremaa. Current possessor of the
transportable slaughterhouse Rainis Ruusamäe and the staff from the veterinary authority were
invited to participate on the meeting and gave presentations. It was decided that smaller group
of representatives of stakeholders will visit the transportable slaughterhouse and also the
slaughterhouse in Hiiumaa island that would be the suitable size stationary slaughterhouse for
6
Muhu and Saaremaa islands. People from the veterinary authority suggested to build a
stationary slaughterhouse to Muhu island or Saaremaa island that could be used for the farmers
of both islands. The memo of the meeting held on 13.12.2016 is given in Annex 3.

Photo 5-6. The participants of the third meeting of added value products working group.

The fourth meeting was held on 2.01.2017 in Liiva, Muhu island, with 6 people participating.
This was a meeting to prepare for the fieldtrips to visit transportable slaughterhouse and small-
scale slaughterhouse in Hiiumaa. The respective memo of that meeting is given in Annex 4.

After the 4th meeting two fieldtrips were carried out. Working group representatives visited
transportable slaughterhouse on 20.02.2017 and stationary slaughterhouse in Hiiumaa on
26.02.2017. Based on the visits it was decided that the transportable slaughterhouse is too small

7
for the needs of the farmers of Muhu and Saaremaa island and stationary slaughterhouse would
be more suitable solution. The memo summarising those two visits is given in Annex 5.

Photo 7. The visit organised to the slaughterhouse in Hiiumaa.

The fifth meeting was held on 2.06.2016 in Koguva, Muhu island, with 10 people participating.
The goal of this meeting was to discuss the options to initiate the cooperation between local
farmers to establish a stationary slaughterhouse at Muhu island. The memo of this meeting is
given in Annex 6.

The sixth meeting was held on 21.06.2016 in Liiva, Muhu island, with 10 participants. During
this meeting, it was decided that the local farmers will form a coop with a purpose of building
a slaughterhouse and wool collection point on Muhu island to meet the needs of farmers from
both islands, Muhu and Saaremaa. In the future, the coop may also concentrate on different
aspects of its member’s needs. With this meeting, the working group work was successfully
finished. The farmers of Muhu island formed a coop on 14.07.2017 and detailed planning
process of the slaughterhouse area has been initiated for the building preparation.

8
 3. Conclusions

In the frames of the working group for promotion of the added value products from alvar
grasslands it was identified that there is no difficulties with the usage of wood biomass
originating from the restoration activities of the project. There is several possibilities how to
revalue that wood: there is a demand from the side of handicraft but mostly the wood biomass
is used for heat and electricity production.
Two issues were identified in case of the farmers of Muhu and Saaremaa islands both connected
with the management of the restored alvar grasslands by grazing. Firstly, there is no satisfactory
solution for the usage of the wool and secondly, slaughtering service of the livestock is not
available for the farmers that results in high costs of transportation the livestock to the
slaughterhouses located in mainland or even abroad. To solve those later two problems local
farmers of Muhu were facilitated to initiated a coop to establish a small-scale slaughterhouse
and wool collection facility at Muhu island. Therefore we can conclude that the facilitating this
process from the side of the project ended with a tangible result and the project team was even
more effective than initially proposed.

9
 ANNEX 1
Memo of the added-value working group meeting 5.01.2016

Alvarite projekti lisandväärtuste töögrupi koosolek

KeA Kuressaare kontor, 05.01.2016

Algus: 11.10; lõpp: 15.00

Osalejad: Bert Holm, Annely Esko, Mario Talvist, Rauno Rahnel, Diimo Liiva, Kadri Tali,
Katrin Põld, Priit Hinto, Annika Väli, Ardo Läets, Martin Krupp, Eve Prinits, Kaido Rand.

Koosoleku eesmärk: tutvustada loopealseid hooldavatele loomakasvatajatele liha

väärindamise võimalusi ja arutada ühistegevuse võimalusi ja perspektiive.

Annely: tutvustav ülevaade projekti lisandväärtuste töögrupi eesmärgist.

Annika: tapmise hind on Saaremaal 8 euri loom, sõltuvalt vanusest. Cesises tehakse 7-10 euriga
sõltuvalt looma vanusest, aga sealt saab kehva kvaliteediga naha. Veiste nahku pargitakse Leeus
ca 200-300 euri eest looma, mis on kallis. Rootsis ka, ca 80 seki ruutmeeter.Jõgeval veist ei
pargita, veise nahk on keeruline parkida, ei viitsita jännata.
Priit Hinto ettekanne: „Kui on soov jõuda oma toodetud lihaga ja lihatoodetega turule?“
Seadusi on VTA kodukal umbes 20 tükki, mida soovitatakse teada väikesemahulise loomade
tapmise puhul. Neis olulisi on murdosa. Suurtapamajadele kohaldub enamus neist.
Väikesemahulise tapmise korral peab käima iga kord tunnustatud veterinaar liha kvaliteeti
hindamas. Tartu VTA kontorist on suhtluses ja õigete seadusaktide teada saamisle olnud palju
abi.
2014 toiduseadus muutus, läks lihtsamaks tootja jaoks. Varem VTA ei teinud suur- ja
väikeloomapidajal vahet. On kaks põhilist regulatsiooni: a) EÜ 853/2004 ja EÜ 852/2004.
Nende juurde käib Komisjoni talituse töödokument, millest juhindutakse määruste ellu viimisel
ja muutmisel.
Ruumide planeerimine ja sisseseade:
Põhiline on hügieen, enne projekteerimist käis VTAst läbi, et pärast projekt vastaks nõuetele.
Kui suudad toiduohutuse protsessi ära kirjeldada, siis VTAga on võimalik saada kokkuleppele,
samas ruumis saab teha ka erinevaid tegevusi, kui ajatada, ei pea olema iga etapi jaoks eraldi
ruumi. Teenusena tappes, ükskõik kui vähesel mahul, hakkavad kehtima tööstuse nõuded,
naabri lambaid tappa ei tohi, kui tahad olla väikeses mahus tootja.
Ruumide planeerimisel lähtuda musta ja puhta osa põhimõttest. Mustas osas tapmine, sisikonna
eemaldus ja nülgimine. Seina ja põrandaga ei tohi lihakeha kokku puutuda. Rümba võid

10
tükeldada kuni 4 tükiks samas ruumis. Siis viiakse lihakeha jahekambrisse. Kui teed mustas
ruumis deso ära, siis võid tulla lihakehaga sinna tagasi. Sisuliselt saad 15 ruuduse hoonega ka
hakkama. Seda protsessi on VTAle vaja omakäeliselt kirjeldada detailselt ja neil pole põhjust
keelduda sulle luba andmast. See on ajatatud tegevus. EK reguleerib nii, et loomade arvu pole
ette antud, kui tapad oma loomi; liha võid viia otse turustajale (a´la Konsum või restoran või
otse naabrimehele). Tarneahel peab olema lühike. Kui on vahendaja/kokkuostja vahel,
hakkavad kehtima karmimad reeglid.
Martin: kas mitme peale võib ka teha tapapunkti?
Priit: VTAga on vaja sellele teemal suhelda, sõltub ametnikust. Selgitada on vaja, et kui on
näiteks liha saastumine, siis kelle lihast see osanike hulgast pärineb. Kui protsess on kirjeldatav,
siis VTA ilmselt annab loa.
Kui rümba ostad sisse (ise ei tapa) ja teed sellest toote ja müüd lühikest ahelat pidi, siis pole
isegi tunnustust vaja. Vaja on enesekontrolliplaani. See on suhteliselt lühike dokument, kui
osata kirjutada. Lisandub arvepidamine, palju tuleb sisse, palju läheb välja, kuhu kaob vahe jne.
Lahtisena võib hoida lihakeha kuni 7 päeva madalal temperatuuril (3-7 kraadi). Ruumi
ehitamisel lähtutakse ehitusseadusest. Kõik pinnad peavad olema pestavad ja liiste ei tohiks
olla. Tapmine annab lamba puhul nõudeks, et tapmiskoolitust pole vaja lühikese tarneahela
puhul, humaansus ja loom peab olema uimastatud enne tapmist (gaas, nui, elektrišokk vms).
Ettevalmistusruumist ei tohi rümp välja tagasi liikuda, saab minna edasi puhtasse poolde, sealt
musta ossa ka ei tohi tagasi liikuda. Puhtas pooles (tööruumis) tehakse tükeldamine, hakkliha
tootmine, pakendamine vms. Sealt ruumist läheb liha või toode edasi lattu. Tal on kogu
kompleks ca 33 ruutu (eeltöötlus-tapmine, nülgimine, tööruum, ladu ja puhkeruum). Kõik
kokku koos seadmetega, eelarve ca 28 000 euri, ehitab 2016 aastal.
Nn talutapamaja puhul tööriistu pead saama min 82 kraadise veega pesta tapakompleksis.
Alternatiiv on, et pesed nõudepesumasinas ja nuge on mitu, et saastumisel saad vahetada. WC
peab olema tapmiskompleksis või siis desovann, kui WCd samasse majja ei ehita ja pead käima
üle hoovi teises majas näiteks. See on samamoodi elementaarne hügieeninõue. Tapariietega ei
tohi samuti puhtasse poolde edasi minna.
Traditsioonilise toitude puhul EK paindlikkussäte näeb ette erandid traditsiooniliste toitude
puhul, suitsusauna (pinnad pole pestavad) singile saab samamoodi erandi VTAlt, kui viidata
paindlikkussättele.
Laos on valmistooted, jahutusseadmed jms. Tööruumis on ka jahutusseadmed, kuhu saab
rümba panna tapmis ja töötlemise vahel.
Martin: milleks rümpa neljaks lõigata peale tapmist?
Priit: terve rümbana jahutades võtab rohkem ruumi.
Eve: kas ajuproovi on ka vaja võtta, vetarst peab kohale tulema?
Priit: see kehtib üle Euroopa, vahet pole, kas oled talutapamaja või suurtootja. Volitatud vetarst
peab tulema tapmise juurde ja väljastama vastavusdeklaratsiooni, et liha on ohutu. Vetarst peab
olema tapmise hetkel kohapeal, et tunnistada liha kõlbulikuks või mitte. Tahad iga päev 5
lammast tappa, siis peab vetarst olema iga päev kohapeal. Soomes ei pea olema tapmise hetkel

11
juures, peab tulema vähemalt samal päeval. Sinnamaani ei tohi selle lihaga midagi ette võtta,
seisab jahutuses kuni vetarst on käinud.
Vetarsti teenus on tapmisel tasuta, kinni tuleb maksta kilomeetritasu (otsekulu). Vetarsti
kohaletulek on kokkuleppe küsimus, ta ei pea saama tulla järgmisel päeval.
Kooskõlastamisel sõltub väga palju konkreetsest ametnikust, kes su asju kooskõlastab.
Ühistulise tapamaja puhul tuleks ikkagi laua äärde kutsud ka kohalik VTA tegelane kohe
alguses enne protsesside kirjeldamist ja projekteerimist.
Annika: kohalikku veterinaarkeskust tuleks mõjutada ikkagi seltsingute tasemel,
lambakasvatajate selts või veisekasvatajate selts peaks seisma oma liikmete eest, mitte igaüks
ise rabelema.
Ruumide nõuded kokkuvõtlikult: vesi ja kanalisatsioon peavad olema kooskõlastatava plaani
peal ja olemas. Kõik pinnad pestavad (va nt traditsioonilise toote puhul, suitsusaun nt,
nimetatud ülaltoodud EÜ määrused).
Vajalikud dokumendid: tehnoloogiline skeem, enesekontrolli plaan, protsessi kirjeldus, toodete
retseptid, märgistamine, arvestuse pidamine, vee analüüsid, tervisetõend, toiduhügieeni
koolitus (2 aastase kehtivusega tunnistus), volitatud vetarsti teostatav kontroll, jäätmekäitlus.
Lisaks masinate dokumentatsioon (kasutusjuhend), pakendite sertifikaadid (peab olema lubatud
toiduainetööstuses) jne.
Mario: kas maheettevõttel on palju lisanõudeid?
Priit: kirjeldada tuleb veidi detailsemalt protsessi, ei ole vaja palju lisanõudeid täita.
Tapmine ja tapajärgne käitlus:
Vajab vetarsti tunnustamist. Loomad peavad olema puhtad ja terved. Haige loom peab olema
tervetest eraldatud, looma vaatab vetarsti üle ja määrab enne tapmist, kas liha kõlbab või mitte.
Enne tapmist tuleb loom uimastada, teised loomad ei tohi tapmist näha. Rümp märgistatakse
(steriil, tööstus, külmutamine). Sisikond tuleb utiliseerida ja lihakeha jahutada 3-6 kraadini.
Liha lõikus:
Algseisundi muutmine, nt hakkliha tegemine, turukõlbulike tükkide tegemine, maitsestamine.
Töödeldud toode on nt vorst, suitsuliha jms. Antud juhul tegu otseturundusega ehk lõpptarbijale
(kauplus, restoran, naaber) müümisega. Vahendajat ei tohi olla vahel.
Enesekontrolli plaan:
Priidul 7 lk dokument, kirjeldab, kust toore tuleb, milline on protsess, mis toode tekib, mis
seadmetega tehakse (kuidas ja millega puhastatakse), töötajate hügieeni kirjeldus, kahjuritõrje,
toote arvestus jne. Tuleneb toiduseadusest.
Kokkuvõttes: igal sammul jälgima hügieeninõudeid, iga samm peab olema jälgitav, iga samm
peab olema kontrollitud keskkonnas, kogu tegevus peab olema kooskõlas VTA-ga.
Saaremaal üldiselt VTA kohalik rakuke ei ole ei väga vastutulelik, konstruktiivne ega mõistlik.

12
Priit: Ühistulise tegevuse mudel välisturgudele jõudmiseks:
Sellise turu leidmine on väga kulukas. Üksinda pole see realistlik. Turu otsimise kulu üksi
hinnanguliselt 150 000 pluus investeeringute vajadus. Peaks olema keskühistu, millele
haruorganisatsioonid on piirkonnapõhised ühistud (nt 7 tk). Kogusepõhiselt maksimaalselt
kõrge hind tootjale, mis motiveeriks. Kriitiline mass peab olema taga, nt 20 000 looma, et
Euroopa turule minna. Jutt käib noorloomadest. Turg on teoorias võimalik leida ka PLK
loomadele, kui ühiselt tegutseda. Teraviljakasvatajatel on see igatahes õnnestunud.
Kadri: PLK loom ei kasva piisavalt ruttu piisavalt suureks, 2 aastasele ilmselt pole väga head
turgu.
Igas piirkonnas peaks olema oma keskne lambakasvataja, kes on strateegiliselt parima
asukohaga transpordi mõttes. Ühistus peab olema piisav hulk kasvatajaid, et pakkumise
suurusjärk oleks stabiilne ja suur. Keskühistu juht koordineerib kõikide allühistute tööd,
planeerib, suunab investeeringuid, maksab tasusid jne. Võiks olla oma kaubamärk, a´la „Nordic
sheep“. Enamus kasvatajaid on väga väikesed, üle 1000 looma kasvatab ainult ca 13 kasvatajat.
Annely: kas selleks toetust ei saa kuskilt?
Priit: raske, tuleks pöörduda põlluminni, veisekasvatajatel analoogne protsess on käimas. Ehk
oleks abi ka KKMi toetusest.
Priit: liha riigist välja müümine nõuab tohutuid investeeringuid, esimene perspektiiv oleks
ikkagi elusloomade Euroopasse müümine. Kohe ei saa alustada suurtööstusest, selleks pole
realistlik rahasild leida. Euroopa keskmine kilohind on ca 3,8 euri eluslooma puhul.
Annika: kalamüügiga oli sama lugu. Kui polnud kalandusühistul külmhooneid, müüdi kala otse
laevalt edasimüüjale. Kui ehitati külmhoone, siis said püüdjad ise hakata hinda dikteerima,
sisuliselt toore kala kilole tuli ca 1 eur otsa.
Martin: Liivimaa lihaveise ühisuse kogemuski näitab, et ühistulise tegevusega on võimalik
toodet paremini müüa. Turunduspool ongi üks ühistegevuse põhiline mõte, ka väikeste tootjate
puhul. Nad on lihaveise väärtust rahva silmis ikka tunduvalt tõstnud. Lamba puhul liha müües
saad ikkagi ca 1,7 korda rohkem sama looma eest, kui teda elusalt müües. PLK lammast võiks
ka kuskil a´la teles mingi ürituse raames promoda, nagu on lihaveise puhul tehtud, et rahvani
laiemalt jõuda. Lamba/veise parim realiseerimisaeg paraku kattub jahihooajaga, mis viib
hinnad ja töötlemisvõimalused ka alla.
Priit: topp 50 eesti restorani jõuaks realiseerida ainult 4000 lammast aastas. Musta turu osakaal
on ka väga suur. Eesti turg on väike ja hinnatundlik, Euroopa turul oleks ses suhtes
perspektiivikas tuleviku mõttes. Euroopasse tasuks müüa ka selle sama 2,5 euri eest
eluskaalukilost, kui omal jääks ülejäänud jamamine ära. Ka erinevale sortimendile on turg
olemas, peab lihtsalt selle üles leidma. Ja ühistuna on seda kindlasti lihtsam teha, müüa
erinevaid elukaid (nii PLK kui kultuurrohumaa loom, erinevad vanused jne jne). Ühistu
eesmärk ikkagi on pigem liikmete toodang võimalikult kallimalt maha müüa.

13
Ardo: PLK loomade puhul paks ikkagi eraldi rääkima, kuna sealt ei saa sama kvaliteeti ja hinda
ilmselt ka mitte. Neile on vaja taha lugu ja turundust. Liha vääristamine ja ise tapmine ikkagi
annab rohkem laveerimisvõimalusi ja hinna ajatamise võimalusi. Kultuurrohumaa lammaste
kasvatajad ja PLK lammaste kasvatajad peavad ikkagi tegema koostööd, mis siis et turud võivad
olla erinevad.
Martin: Islandil ühistuline kombinaat garanteeritud hinnaga ca 4 euri rümba kilost. Kui
heaolumeetmed täidetud, siis lisandus hinda ka natuke. Ühistu eelis on see, et iga talumees peab
ise vähem mõtlema ja organiseerim, kuidas ta oma loomast lahti saab. Ajavad oma lambad
sinna kokku ja teavad ette, et saavad oma loomast lahti.
Annika: tuleks teha juriidiline keha valmis enne poegimisaega ja hakata planeerima, millal ja
kui palju loomi tahad turustada.
Eve: Saaremaal pole probleem loomade tapmisega. Küsimus on, kes tegeleks lõikamisega.
Ühistu võiks ses suhtes tulla kasuks, et minnes lihatööstusega läbi rääkima, saaks mingi kindla
nö broneeritud tapmise aja. Kitsaskoht on lõikus, kui saak selle ühiselt korraldada.
Annely: mis infot meil oleks veel vaja enne sellise ühistu loomist?
Priit: kaardistada ära olemasolevad võimalused, lõikuse teenus on nagunii olemas. Lisaks
loomade hoidmise võimalused.
Annely: me peaks keskenduma Saaremaale esialgu.
Annika: esimesed kaks aastat ühistu ei saa mingit toetust, sest peab olema näidata käivet.
Algselt läheb kogu kulu omast taskust. Iga planeeritav regionaalne ühistu oleks iseseisev, võib
mõelda ise välja oma brändi või loo, kui tahavad. Tootjarühma liikmena on sul hoopis teine
suhtumine ka sellesse ühistegevusse.
Martin: varasemast kogemus Saaremaa lihatööstusega, kui lambaselts leppis SLTga kokku, aga
müügi hetkel mõtles ümber, kuna keegi teine pakkus rohkem.
Annika: üle-eestiline ühistu suudaks pakkuda ka stabiilsemat kvaliteeti erinevate tootegruppide
osas, kuna kriitiline mass oleks taga.
Annely: kuidas need erinevad regiooni grupid peks moodustama?
Priit: keegi aktiivne inimene peaks võtma selle enda teha vabatahtlikult, koondama lihatootjad,
rääkima läbi, tegema ära selle töö. See peaks olema autoriteet. See peaks tulema kohalikust
piirkonnast.
Annely: ma kutsuks nõu andma Märjamaa lihatööstuse, kas on huvi? Ja Jürissoni ka. Võtan
enda peale Jürissoni ja ülemuse kutsumise, kontaktid Priidult. Võiks laiendada ka inimeste
gruppi, keda kustuda.
Huvi on, Jürissoni puhul peaks olema ka keegi targem, nt põlluministeeriumist.
Priit: kas KeA kaudu saaks viia läbi analoogseid üritusi mujal Eestis ka? (pigem ei, meie
rahastus pole kuidagi seotud Võrumaa lammastega).
Annely: KeA jaoks on see hooldamine LK väärtuste hoidmine, mis oleks ka liha müügi artikkel.
Saaremaa võiks olla ehk pilootala selle ühistegevuse rakukese jaoks.

14
Mario: palju iga grupi liige suudaks PLK liha üldse realiseerida, sellest ülevaatest võiks ehk
alustada. Lisaks info, kes tapab, kes lõikab, mis hinnaga. Annely koondab selle info kokku
tänase grupi liikmete hulgas.
Annely: kas Märjamaa lihatööstust on mõtet kutsuda või Liivimaa Lihaveist järgmisele
koosolekule? Ja kedagi, kellelt küsida nõu ühistu moodustamise osas. Ja kedagi, kes oskaks
rääkida investeerimistoetustest.
Priit: Liivimaa Lihaveises oli Katrin Noorkõiv see hull eestvedaja, kõva lobiinimene.
Lambakasvatajate selts toetab igati ühistulist tegevust.
Annika: Katrin on nõus oma kogemust jagama, aga pigem ta ei tule Saaremaale kohale, sest
kiire on tal koguaeg. Iga huvigrupp ei peaks ise minema rääkima temaga. Peaks olema ikkagi
mingi suurem huvigrupp kokku koondatud, muidu ei saa jutule.
Martin: kirjutaks siis üles algatuseks, palju keegi tahaks müüa.
Annely: saadan e-meili laiali, pange siis kirja, palju teil on loomi, mida tahaks turustada ja
millised on olemasolevad taristuvõimalused. Otsin kellegi investeerimisvõimalustest rääkima.
Martin: rääkida ka Saare Ulukiga lõikamisest. Juta Valge Orissaares, et mis hinnaga nad teevad
tapateenust.
Eve: kindlasti peaks keegi tulema rääkima investeeringute võimalustest.
Eve: me võiks keskenduda ikkagi esmalt projektialadel kasvatatavatele loomadele.
Mario: meil võiks olla ikkagi üks koondav nö story. Keskenduda võiks PLK ja maheloomale.
Martin: kogemus mingi Alpi vorstiga, kus oli sildi peal story kirjas, kus kasvanud, mis tüüpi
lammas jne ja see jättis hea mulje. Liiga kitsaks ega laiaks ei maksa minna, kogu PLK võiks
olla ikkagi fookuses, mitte üks elupaigatüüp.
Annely: kutsuge ise järgmisele koosolekule inimesi kaasa, keda vajalikuks peate.

OTSUSTATI:
Annely: kutsub nõu andma Märjamaa lihatööstuse. Samuti Jürissoni VET ametist. Võtan enda
peale Jürissoni ja ülemuse kutsumise, kontaktid saab Priidult. Samuti kutsub kellegi, kes osakks
rääkida investeeringutoetustest ja nende eeldustest.
Annely: koondab koosoleku osalejatelt saadava info realiseerimist vajavate loomade ja
olemasoleva taristu (tapmispunkt, lõikamisvõimalused jne) osas.
Annely: uurib Saare Ulukist rümpade lõikamisest, millised on nende võimalused.
Loomakasvatajad: mõtlevad selle story peale, mis võiks müügiedule kaasa aidata.

15
 ANNEX 2
Memo of the added-value working group meeting 24.10.2016

Alvarite projekti lisandväärtuste töögrupi koosolek

Hellamaa külakeskus, 24.10.2016

Algus: 11.03; lõpp: 12.35
Osalejad: Bert Holm, Annely Esko, Mario Talvist, Kadri Tali, Katrin Põld, Stiina Sepp, Erkki
Noor, Katrin Kabun, Jukka Turunen, Liina Kahila, Ülo Laanoja, Valdo Kuusemets, Kadri Kask,
Anneli Katkosilt, Madis Tiik, Kris Gustav Talvist, Morten Killak

Koosoleku eesmärk: tutvustada loopealseid hooldavatele lambakasvatajatele villa

väärindamise võimalusi

Annely: tutvustav ülevaade projekti lisandväärtuste töögrupi eesmärgist.

Katrin Kabun ettekanne: „Villakiu ehitus, villa tüübid, omadused ja kasutus“.
Säuk- vahevillkarvadega villatuts. Koosneb üksikutest villkarvadest.
On alus e. pärisvillkarv, ülemineku villkarvad ja pealisvillkarvad, oherkarvad (nägu, jalad),
kempkarvad ja surnud karvad.
Villa välimine kiht on soomusrakkudest, põhiline mass on tuumaga kiudrakud, karva keskel
säsirakud.
Ühtlustunud pealiskarvaga vill on kõige parem käsitööks, vastupidav, ei võta mustust külge,
lihtsamini töödeldav.
Peenvill koosneb alusvilla karvadest, pitssokid, sallid, mütsid. Pole väga vastupidav, läheb
topiliseks.
Villa kvaliteedinäitajad: peenus, kiu pikkus, ühtlikkus, läige, säsikihti omavate villakarvade
osamäär, taimsete jääkide määr jne.
Vill imab hästi õhuniiskust, annab ka hästi välja, kui õhuniiskus langeb, hülgab mustust.
Vill puhastab õhku – seob õhus levivate kemikaalide molekule (ftalaadid, CO2), omaus püsib
aastakümneid.
Vill on tulekindel – sisaldab palju lämmastikuühendeid. Villas on hapnikku rohkem, kui
ümbritsevas keskkonnas. Süttimistemp on ca 600 kraadi.
Vill on biolagunev.
Ametlikult on vill jääde, mitte põllumajandustoodang, lambakasvataja ei saa näidata selle
müüki, peaks viima loomaste jäätmete tehasesse ümbertöötlusesse.

16
Kabun teeb villast komposiiti, seob biolaguneva ainega: 2 kihti, komposiit ja vilt üks variant.
Või ka niisama siduvainega (tärklis) pressitud villaplaat. Teevad ka kolmekihilist, et akustilised
omadused oleks paremad.
Inglismaal üks firma teeb villast, vetikates ja savist telliskive.
Saab teha ka hästi tugevat, plastikusarnast materjali, millest annab pressida laudu, toole jms
(http://www.solidwool.com/).

Morten Killak, Estria Metall OÜ. Lambavillast soojustuse tootmine. Isolenawolle

(Austria) esindajad Eestis.
Seestpoolt vaadatuna: siseviimistlus (kips), 5 cm villa, aurutõke, kandekonstruktsioon, mille
vahel lambavillast põhisoojustus, välisseinas tuuletõke ka. Aurutõke peab seespool olema, et
toast aur ei liiguks seina.
Müüvad rullvilla, vuukide tihendamise nööri, vilditud materjali mürasummutuseks. Materjal on
koidevastase töötlusega (Thorlan IW, Kaliumfluorotitanat IV). Naturepluss sertifikaat – näitab,
et inimesele ohutu.
Keratiin villas seob kahjulikke ühendeid. Villa põlemisel eralduv gaas ise pole mürgine nagu
tehismaterjalide, haiseb vastikult.
1 m3 lambavillasoojustust maksab 150-240 euri… Sellest transport Austriast on ca 100 eur.
Amblas ettevõtja. hakkab üks taastama villatööstust, mis on 25 aastat seisnud. Ville Farm.
Kõige suurem probleem on villa pesemine ja kogused. Rekkkoorma tasuks juba välja viia,
Euroopas teoorias on huvilised olemas.
Tehas ostab villa kokku, töötleb ja teeb soojustusmaterjaliks ning müüb maha.

JÄRELDUSED:
Põhiprobleem, ükskõik mida toota, tuleb vill pesta. Selleks pole kohapeal tehnoloogiat. Teine
teema, keegi ei tea, palju Eestis tekib sellist villa, millega midagi teha pole. Hillar Kalda
organiseerib villa müüki Inglismaale. Kohapealne kogumine on komplitseeritud, jupphaaval
üle maa kokku korjata on kallis. Abiks oleks kogumissüsteem ja pesemistehnoloogia. Võiks
mõelda jäätmejaamadesse mingeid konteinereid, seal saab ka kaaluda. Vee kättesaadavus ka
saartel probleem. Sõrves on mingi villapesumasin (Egon Sepp), aga see on suhteliselt väike, 2
kg korraga. Süsteem ise pidi olema hea. Võiks minna vaatama seda lahendust.

OTSUSTATI:
Järgmine koosolek reedesel päeval. Külastada Egon Seppa ja tutvuda villapesemise
tehnoloogiaga. Hillar Kalda kokku kogumise küsimused. Jäätmejaamad näiteks Maasi
jäätmejaam.

17
 ANNEX 3
Memo of the added-value working group meeting 13.12.2016

Alvarite projekti lisandväärtuste töögrupi koosolek

Muhu, 13.12.2016
Algus: 11.05; lõpp: 13.40
Osalejad: nimekiri lisatud

Koosoleku eesmärk: arutada liikuva tapamaja Muhusse toomise võimalusi ja

ühistegevuse võimalusi ja perspektiive liha väärindamisel.

Rainis Ruusamäe: liikuv tapamaja praegu Eesti lambakasvatajate ühistu valduses, loodud
Võrumaa masinaühistu varade baasil 2016 kevadel. Lambakasvatajatel seni polnud toimivat
katuseorganisatsiooni, edendavad lammaste kasvatamist ja turundamist (üle 1000 lamba,
paarsada lihaveist), 19 liiget praegu üle Eesti. Eesmärk ühendada kolmandik Eesti
lambakasvatajaid pikemas perspektiivis (10 a.). Ekspordile suunatud tegevus. On mahe ja
HALAL tapamaja (vastav määrus on olemas HALALI kohta) ja lihakarn. Kuivatavad ja
säilitavad ka vilja ning pakuvad tugiteenuseid (masinateenus, külv, silo jne). Tuleb ka
kogumiskeskus Nursi külla, eesmärk elav loom riigist välja müüa.
Kristi Kadak VTAst: Eestis on piirangud, HALAL on ilma uimastamiseta tapmine. Selleks
peab olema Eestis registreeritud usuline ühing, tapetakse ainult nende vajaduste rahuldamiseks,
mitte ekspordiks.
Rainis Ruusamäe: Lätlased saavad HALAL liha ka eksportida, seetõttu ongi tapmine liikunud
Lätti, kuna neil palju suuremad võimalused. Eestis ca 40-50 tuh põhikarja utte, PRIA registris
ca 84000 lammast kokku. Igal aastal otsib aktiivset turgu ca 50 tuh lammast sh 12500 vana
lammast. Statistikas kajastub müükidena ca 10 000 lammast. Tõulambaid müüakse ca 1000.
Enamus lammastest müüakse järelikult mustalt või käest-kätte. Siseturu nõudlus seega on suur.
EL seadusandlus võimaldab ammu teha väiketöötlejatele erisusi ruumide osas, aga seni pole
Eestis neid tehtud, miks ei tea. Investeeringute maht on samas väga suur, väikesed ei jaksa kinni
maksta nõudeid. Turg on väike, konkurents on suur. Musta turuga raske võidelda.
Tapamaja omanikud on Pärnu Taluliit, Talupidajate Keskliit ja pankrotistunud maheühisus.
Praegu omanikusuhe lahtine. Liikuv tapamaja: 13x3m ja 7,5x3m, esimene tapmismoodul, teine
jahutusmoodul. Tükeldamist pole. Võimsus 1 veis või 5 lammast tunnis. Töötada saab
ülepäeviti (rümpi vaja jahutada, siis pesta seadet jne), pole registreeritud ARKis, teepeal
liigutada ei saa, pole tüübikinnitust, igakord vaja eriluba. Liigutada seda on üleüldse mõttetu,
kuna süsteem on valesti projekteeritud ja liigutamine sööks igasuguse majandusliku kasu ära.
Seisab praegu kasutuna. Vajab suuri lisainvesteeringuid: jäätmekäitlus, veoautopesula,
etteajamisaiad jne. Liigutamise korral peab see taristu igas punktis olemas olema. Ühistul pole
olnud seni seda riskijulgust käivitamiseks. Tapma peaks max võimsusel, et püsikulud oleksid

18
tasakaalus. Eksporti tappa ei saa, selle jaoks see liiga väike, siseturu jaoks jälle liiga suur, pole
ilmselt piisavalt võimsust. Ühistu tuli põhimõtteliselt riigile appi, et sellel tapamajal üldse mingi
mõte oleks. Lootus siiski on, et lähiajal käivitavad rümpadena müümiseks lähivälismaale.
ARKE tapab 20€, Otepää 10, Cesis 6-10, liikuvas oleks hind ca 30€. Ükski talunik pole nõus
maksma sellist hinda. Püsikulu elektri näol lihtsalt on tohutult suur. 3 inimest on kollektiivis
(lihunik, lihuniku abi ja koristada ning ettevõtte juht). Teil oleks siin Muhus mõistlikum ehitada
oma tapapunkt, mis oleks kokkuvõttes odavam kui see liikuv siia tassida ja siin üleval pidada
seda. Rõhuda tuleks koostööle ekspordis, kõik väiksed ei mahu nagunii turule iseseisvalt.
Lammas on hooajakaup. Põhjamaades tegid turu-uuringu, turg on olemas, hind, kvaliteet,
püsitarne – üksi ükski väike tegija neid paika ei saa. Tarnesamm 100 lammast rümbana nädalas
oleks juba piisav kogus välisturu jaoks, aga sedagi on väga raske tagada aastaringselt meie
lammaste kvaliteedi näol. Jahutatud (mitte külmutatud) rümpa ostetaks meelsasti. Külmutatud
tuleb Uus-Meremaalt, selle hinnaga ei konkureeri. Cometos(?) ehitab selliseid tapamajasid,
milliseid iganes. Rootsis ja Austrias olemas reaalselt liikuvad tapamajad.
Reovesi: selle võib kokku koguda ja paagiga näiteks purgimiskohta viia reoveepuhastisse.
Statsionaarne puhasti on kokkuvõttes jätkusuutlikum.
Kalev Raidjõe: mis toimub kogumispunktis, kus määratakse looma kvaliteet?
Rainis Ruusamäe: kõik Eesti lambad lähevad järelnuumale, nendes kohtades on kõrval
lihatööstus ja sidemed otseturgudega. Enne ei määra eluslooma kvaliteeti keegi. Üritasime
saada 700 lammast eelmisel aastal kokku, et Saksa viia. Kaalumise käigus selgus, et 10%
sellest, mis lambakasvatajad lubasid vastasid nõuetele ja ei saanudki karja kokku.
Kristi Kadak VTAst: liikuva tapamaja teema: 2011 suvel on ETKL saatnud kirja VTAle, kus
küsisid mis nõuded liikuvale tapamajale on. VTA vastas, tuues välja kitsaskohad: toiduohutus
(vahet pole, kas ettevõte on väike või suur, nõuded täpselt samad). Joogivesi peab olema
kontrollitud, mida kasutatakse. Reovesi peab olema kokku kogutud ja üle antud. Jäätmed on I
kat kõrvalsaadused, need tuleb käidelda Väike-Maarjas. Kui pole jahutatavat keskkonda, peab
iga päev käima Väike-Maarja auto. Rümp peab väljuma 7 kraadiselt, tapasooja ja maha
jahutatud rümpa ei tohi hoida samas ruumis, seega peab olema 2 külmikut või maha jahtunud
rümbad minema viidud enne, kui järgmised tapetakse. ETKL parku ei arvestanud VTA
soovitustega üldse seadme tellimisel…
Väikese tapamaja nõuded: ajas toimunud suur muutus nõuetes viimase 10 a jooksul. Kui
hakkate ehitama, mõelge suurelt. Siiani reeglina enamusel väikestel ruumid pigem kitsaks
jäänud. Toiduhügieen peab olema tagatud, mingit erisust pole väike vs suur ettevõte. Juba
praegu kehtiva hügieenipaketi puhul rakendatakse siiski paindlikkuse nõudeid: kui tapamaja
farm territooriumil, siis transporti ju ei toimu. Saab tappa ainult oma farmi loomi, pole nõudeid
transpordivahendite pesemisele, pole vaja tapaeelset loomade pidamise ruumi.
Standardolukordi pigem pole, kohe alguses planeerimisfaasis mõistlik minna VET keskusesse
skeemi näitama ja plaani tutvustama. Tapamajas saab kokku 3 teemat: looma heaolu, looma
tervis ja rahva tervis.
Tapamaja farmist eemal: loomade vastuvõtu ruum/tapaeelse pidamise ruum. Seal peavad olema
tagatud elementaarsed loomade pidamise nõuded. Võib olla ka varjualune ja aedik õues,
piirded, kus loom ennast ei vigasta, vesi peab olema koguaeg ees. Kui ei plaanita tappa haigeid
loomi, pole vaja spetsiaalset ruumi nende hoidmiseks. Tapaeelse pidamise ruum peab olema

19
piisavalt suur. Peab olema võimalik teha tapaeelset loomade kontrolli selles alas, mingi
eraldatud nurk, kus looma saab rahulikult ja ohutult kontrollida. Kui palu ruume tapamajas on
sõltub tegevuste arvust. Taparuum: tapatoimingud: uimastamine, veretustamine, seedetrakti
eemaldamine. Magude ja soolte tühjendamiseks peab olema üldiselt magude ja soolte
tühjendamise ruum. Kui maht väike, siis võib seda teha taparuumis. Kui sooletrakti sisu saastab
keskkonda ja salmonella satub rümbale, on pahasti. Soolestiku võib ka ära külmutada koos
sisuga ja jäätmetesse saata. Mao tühjendamine vähendab jäätmete kogust, seepärast
tühjendatakse. Kui iga päev jäätmeid ära viikase, pole vaja jäätmeid jahutada. Komposteerida
võib vaid seedetrakti sisu ja sõnnikut. Alati vaja üle 12 kuu vanuse lamba/kitse puhul Väike-
Maarjasse saata kolju, sh aju, silmad, mandlid ja seljaaju ning igas vanuses kitse/lamba põrn ja
niudesool. Liha ei tohi kokku puutuda seinte ja põrandaga. Tööriistade steriliseerimiseks peab
olema 82 kraadine sterilisaator, see ei pea olema poest ostetud, võib ise teha. Kraanid ei tohi
olla käega avatavad.
Loomaveokite pesemise koht: kui VTA annab erisuse, võib seda teha tunnustatud pesulas. Paika
pole pandud mitu km kaugusel see võib olla. Kui erisust pole ja võetakse väljast loomi, peab
olema pesula.
Kairo Pilviste: pole ei Kuresaares, Pärnus ega Märjamaal kordagi keegi mu autot pesnud, kui
ma loomi tapale viin.
Kristi Kadak VTAst: naha nülgimine: naha välispind ei tohi kokku puutuda rümbaga. Käsi ja
töövahendeid tuleb pesta. Põll peab olema puhas. Uimastamist ja veretustamist saab õppida
Maaülikoolis, pädevustunnistuse saab sealt. Järgmiste töötajate pädevuskoolitusete kohad on
ettevõtte enda otsustada, aga täiendkoolitusi korraldab ka Maaülikool. Olustveres saab ka
lihatöötlemist õppida kõikide loomade lõikes. Põhjamaa turul on väga ranged nõuded.
Sisikonna sisu ei tohi sattuda rümbale. Vee kasutamine peaks olema minimaalne, välispinnale
ei tohi vett sattuda.
Töödeldud rümp: kohe maha jahutada kuni liha sisetemperatuurini 7 kraadi minimaalset. Mida
madalamale, seda kauem säilib. Kui süda, maksa ja keelt tahab süüa, need tuleb jahutad 3
kraadini enne väljastamist. Tapamajast väljastatakse rümp, mis on lõigatud max kolmeks. Liha
lõikamisele on järgmised nõuded. EL nõukogu määrus 853/2004 III lisa on toodud need
nõuded, mida ettekandes näidati. Verd ei tohi üldkanalisatsiooni lasta, see tuleb kokku koguda
läheb Väike-Maarjasse.
Piret Aasmäe Maaeluministeeriumist: selgitame parasjagu väikeettevõtete ja –tapamajade
erivajadusi. Kaalumisel erisused hoonetele, toidukäitlemise ruumidele ja seadmetele, muus
osas erisusi ei tule.
Käitlemisruumid: erinevad tehnoloogilisi etappe ja tooteid võib teha samas ruumis, kui on
ajaline eraldatus. Uksed võivad avaneda õue. Maitseained võivad olla käitlusruumis või ka
väljaspool seda. Käitlusruumis ei pea olema toaletti, kui see on selle läheduses (nt eramus).
Äravoolutrapita põrand peab olema hügieeniliselt puhastatav. Riideid võib hoida
käitlemisruumis, kui toidu saastumine on välistatud. Puhastus ja des vahendeid võib hoida
käitlusruumis kapis. Suitsutamine/ kuivatamine, selle võib viia läbi väljaspool käitlusruumis.
Kasutada või puidust pindasid, kui tehnoloogiline protsess võimaldab (suitsusaun). Taarat võib
pesta käitlusruumis või oma majas. Tööriistu võib steriliseerida väljaspool käitlusruumi.
Väiketapamaja erinõuded: kui loomade heaolu tagatud, pole vaja ooteruume. Haigetele

20
loomadele eraldi ruume pole vaja. Tööriistu võib kodus steriliseerida. Lukustavaid ruume
kinnipeetud liha jahutatud ladustamiseks pole vaja. Ei pea olema transpordivahendite pesu
võimalusi, kui need lähikonnas olemas. Ei pea olema eraldi ruumi vet teenistusele ega liha
lõikusele. Liha temp ei tohi seejuures lõikusel tõusta üle 7 kraadi. Puhastus ja des vahendid
võivad asuda eraldi ruumis. Pakitud ja lahtist liha võib hoida samas ruumis, kui on ajaline
eraldatus. Kõik erisused eeldavad koguselistest piirangutest kinni pidamist, praegu pole veel
otsustatud millel need põhinema hakkavad: kas käibel, toodangul, töötajate arvul vms. Määruse
valmimisega läheb veel tükk aega, praegu saab teha ettepanekuid. Suve alguses saadeti kiri
lambakasvatajate seltsingutele, sealt ei tulnud midagi tagasi praktiliselt. 2018 hakkab kehtima
eeldatavalt see erisuste määrus.
Kristi Kadak VTAst: halastussurm karjamaal on praegu lubatud, kui terve loom on sattunud
hädaolukorda. Enne tapmist on ju vaja läbi viia tapaeelne kontroll. Valdavaks see ilmselt ei saa,
et võid uimastada looma tapamajast väljaspool.
Kalev Raidjõe: lammas, veis uluk: plaanin hakata seda Liival pakkuma, mitte tapmist, aga liha.
Ka meil on oluline, et tarbija teaks, kust liha tuleb. Inimestele läheb see järjest rohkem korda ja
ka see, kes looma kasvatas ja mismoodi. Liha kvaliteet algab loomasöödast ja veest, mahe
versus lihtsalt lihaloom. Lamba puhul seda vahet väga pole, küll aga veisel. Kuressaare ei tahagi
lammast tappa, kuna lammas on veidi ettearvamatu liha kvaliteedi ja koguse osas. Lisaks
tapmise stress, mis muudab kohe kvaliteeti. Seda on hakatud ka ekspordi puhul kontrollima,
põhiliselt veistel. Sellest algab toidu kvaliteet. Teine suund Liival on lõikus ja laagerdus,
millega tahaks tegeleda, millega keegi väga ei tegele. Lambal ja veisel on tehnilised erisused
laagerdusel, aga selle teemaga keegi väga ei tegele veel praegu. Plaan propageerida veise
söömist ja valmistamist, süüakse vähe, kuna ei osata valmistada. Kuidas teha head toitu, sellega
teabe levitamisega plaan tegeleda. Liha hakkab tulema tapamajast sisse. Trimmimine,
kondistamine, ümbertöötlemine, toidu turustamine.
Rainis Ruusamäe: kaubandus pakub tööstuslikku toitu, sellel pole seda maitset, mis lühikesel
tarneahelal. Ja maitse müüb ja võib ka välja jõuda Muhu piiridest. Tapamaja liha samas pole
ikka päris see, tuleks tootjalt otse saada see liha.
Kadri Kask: Lambaga sama lugu, kohe näha, kas lammas on enne tapmist stressis või pole,
kui lahti lõikad. Mõte oleks ikkagi ise tappa, et seda stressi ei tekiks. Et see tarneaeg olekski
reaalselt lühike ja liha võimalikult maitsev.
Annely Esko: Kalev oleks tapamaja toodangu potentsiaalne väärindaja. Praegu
lambakasvatajad tapavad palju ise omatarbeks. Tahaks, et tapmine oleks ametlik ja korrektne
ja et seda tehakse kohapeal. Lisaks, et seda liha saaks ka kohapeal ka osta poest.
Kairo Pilviste: loomakasvatajate huvi on konkurents tapamajade valdkonnas, Saaremaal on
sisuliselt 1 tapamaja. Löögile ei saa, püsivaid kokkuleppeid ei saa sõlmida. Lammast ei tapeta
siis, kui väiketootjal vaja. See kõik on suur probleem toodangu realiseerimisel ja probleem nr
1 ongi tapamaja. Külmhooned, laagerdamised, lõikamised, need tulevad sinna juurde, kui
tahaks täistsüklit. Meil on veiseid, keda oleks vaja kohe tappa. Ma pangi praegu lihtsalt odavalt
looma maha müüma. Välja tuleks mõelda, mis selle liikuva tapamaja mõte üldse on, kas ongi
täiesti mõttetu, mis on selle väärtus? Kui oleks liikuvgi tapamaja olemas ja ise ehitaks
puuduolevad osad, siis tapamaja ju ei paks ehitama. Saaks oma võimeid proovida vähemalt,

21
investeering kokkuvõttes oleks siiski väiksem. Kelle oma see liikuv tapamaja siis lõpuks on,
kas seda ei saa siis kasutada?
Rainis Ruusamäe: tehke kogumiskeskus ja tapapunkt. Teenus tulla liikuvaga siia on nii kallis,
et keegi ei suuda seda kinni maksta. 3 mehe palk, kütus, kuhu te nende rümpadega pärast lähete
on põhiküsimus? Liikuv tapamaja on jur isiku oma, kelle käest me seda täna rendime. Tapamaja
ei majanda ennast ära, kuna teenust pole võimalik kokku leppida. ETKLilt saab küsida, nemad
rendivad seda välja. Rümbale pole turgu, aasta otsa olen otsinud ja pole leidnud. Tapmise oma
hind on kõrgem, kui Leedol. Siin jääb see samamoodi seisma. Turul on tapateenus odavam
lihtsalt, ei suuda konkureerida liikuv tapamaja. Punkt kaks on massiline must tapaturg, inimesed
ei tule lihtsalt kui hind kallis, tapavad ise kodus nagu praegugi. Kolmandaks on rümbateema,
pole turgu, pole püsivat kvaliteeti, pole püsivat tarnet.

22
 ANNEX 4
Memo of the added-value working group meeting 2.01.2017

Memo Lisandväärtusega toodete töögrupi koosoleku

Muhumaa, Liiva, 2.01.2017

Osalejad: Raido Liitmäe, Annika Auväärt, Kadri Kask, Kadri Tali, Erkki Noor, Annely Esko.

Eelinfo saadud ETKL, Kalle Liebert´i käest, et vajalik koostada avaldus. Tehnilised detailid
kolleegilt ETKL 56475660- Kelli (võib helistada ka 2.01.2016 toimuva koosoleku ajal).
Kirja panna: Kes on vastutav kasutaja? Asukoht? Visioon- kes on kasutajad? Rendi summa
välja pakkuda. Kas käitaja on km kohuslane- rentija on.
Tapa sektsioon ainult, külmkamber on pankrotivara (kohtutäituriga rääkida).
Pankrotihalduriga läbi rääkida? Erkki sõnul ei ole külmhoone ratastel kuigi kallis.
Hinnavahemik suurele külmhoonele ca 5000-8000 eurot.
Ei ole ARKis arvel ja tunnustatud. ARKist võimalik eriluba liigutamiseks võtta. Tunnustamine
võimalik teha kohapeal. VET ameti sõnul on tunnustus asukohapõhine. Kas peaks eelnevalt üle
vaatama tehniliselt? Samas Soomes valmistatud ja praktiliselt kasutuses ei ole olnud.
Lihtsustatud nõuded ei jõustu enne 2018 aastat. Seega praegu uuele tapamajale samad nõuded,
mis suurtele.
Statsionaarse tapamaja ehitamise kulu? Kas oleks mõistlikum? Uurida Hiidlaste käest
maksumust.
Külmhoone kohta uurida, mis on kohtutäituri kontakt, kas on võimalik osta tema käest?
Erkki: Mõistlik uus juriidiline isik moodustada. Oluline käia koha peal vaatamas. Võtta tuleks
kaasa VET ameti inimene. Kuressaarest peaks olema VET ameti inimene, kuna nõuded on
piirkondlikult erinevad. Jürissonile ettepanek üle vaatamiseks – Erkki suhtleb. Ruusamäega -
Kadri suhtleb.
Omari käest info, kuidas ühistu moodustamine Hiiumaal. Kuidas investeeringutega? Milline
juriidiline vorm parem? Ei ole väga suurt vahet, MTÜl soodsamad tingimused.
Võiks olla Muhu valla põhine. Saarlastele võib pakkuda teenust. Personaalselt pöörduda
suuremate loomakasvatajate poole.
Praegu pakub vald välja Piiri. Seal on mitmeid logistilisi küsimusi. Ruumi kasutus, ooteala enne
tapmist 24 h. Hooajaliselt kindlasti erinev. Väljaspool hooaega kindlad päevad ning hooajaliselt
iga päev. Piiril on olemas vesi ja kanalisatsioon + elektri võimalus. Ooteala tuleb puhastada
regulaarselt. Kui suur see ala peab olema? Otse kanalisatsiooni ei saa lasta, eraldi peab olema
vahel puhasti või eraldi mahuti. Aroom? Jäätmed.

23
Kaasa kutsuda ka ETKList tehniline spetsialist. Mis on Juta Valge plaanid Orissaare
tapamajaga? Kadri uurib Juta Valge edasisi plaane.
Hiiumaale ekskursioonile minna oleks mõistlik, saada infot, kuidas lahendatud loomade
küsimus, jäätmekäitlus jne? 24-26 pakkuda Hiidlastele välja.
Rein Kaur- hooned Piiril.
Elekter Piiril. Mis on tapamaja nõudlus elektri tarbimise osas? Uurida välja.
Tehnilised andmed välja otsida.

24
 ANNEX 5
Memo of the added-value working group field trips on 20.02.2017 and on 26.02.2017

Projekti LIFE to alvars lisandväärtusega toodete töögrupi tapamajade külastuse

aruanne

Töögrupp külastas kahte tapamaja- Hiiumaa väiketapamaja 26.02.2017 ja Võru

piirkonnas asuvat liikuvtapamaja 20.02.2017.
13. detsembril 2016 Muhus toimunud koosoleku tulemusena selgitati välja põhilised
liikuvtapamaja kasutamise kitsaskohad (vajalikud lisainvesteeringud), millele tuleb tähelepanu
pöörata. Nendeks on tapaeelne ruum, joogivesi ja selle kvaliteet, reovee käitlemine, lisaruumide
vajadus (soolte/magude tühjenduseks, jäätmete hoidmiseks, jahutamiseks) ning autopesula
nõue.
Hiiumaal külastas töögrupp juba toimivat
väiketapamaja, et selgitada välja, kuidas seal
on need küsimused nõuetele vastavalt
täidetud. Hiiumaa väiketapamaja omanik on
Mittetulundusühing Hiiu Veis ja Lammas,
mis on moodustatud kohalikest
loomakasvatajatest. Esialgne idee tapamaja
ehitamisel oli, et igaüks ise tapab oma
loomad, ning kasutamise aeg lepitakse
liikmete vahel kokku. Sellisel kujul kasutamine tekitas aga probleeme VET ametiga, kuna
ruumid ei olnud puhtad ja nõudeid ei järgitud. Praeguseks kuulub tapamaja küll MTÜle kuid
käitaja on Hiiumaa Lihatööstus OÜ (Tarvo Nõmm). Selline lahendus võiks olla ka Muhu
tingimustesse sobiv.
Hiiu tapamaja ruumid.
Tehnosüsteemide ruum (külmutus, küte,
vesi, ventilatsioon).

25
 Liha väljastusruum- siin asuvad kaal,
toimub etikettidega varustamine.

Erinevad laod ja külmruumid.

Tarvo Nõmm toob välja, et laoruume
võiks olla rohkem- puudu on
töövahendite hoidmise ruum, mille
peale projekteerija ei tulnud.
Külmkambris, kus on -24 kraadi on
liiga vähe ruumi ja selle pärast on
renditud eraldi laoruum Tallinnas.

Üks kulukamaid sisustuse osasid on külmruumide vaheuksed, mis maksavad suurusjärk 2000
eurot/tk.

26
 Lõikusruumis kaal, vaakum pakendaja,
lõikuslaud, vesi + desinfitseerimine ja rümba
riputus siin, millega saab tapetud looma
transportida taparuumist ja ¼ rümpa edasi
liigutada jahutusruumi. Kastipesu ruum-
transpordi kastide hoidmine ja pesemine.

27
 Töötajate ruum ja kontor.

Taparuumis on uimastamisboks, naha võtmise masin, rümba riputus siin, kaal, ühendus
kanalisatsiooniga. Kõige suurema vee kuluga- pestakse iga päev üle. Loomade

28
lõikamiseks kasutatakse kõige tavalisemat tiigersaagi. Kaalu vajalik taadelda kord
aastas.

29
Jäätmete kogumise ruum- konteinerid ja soolatud nahad. Nahad lähevad kokkuostjatele. Verd
taparuumis kanalisatsiooni lasta ei tohi ja Väike-Maarja vastu ei võta. Väike-Maarjasse
loomsete jäätmete viimise kulu on ca 190 eur/tonn ja matmine Hiiumaal on umbes sama
kulukas. Konteinerid renditakse Väike-Maarjast 120 euri tk. Septik. Reovee kogumiseks on
2x10 tonni septik. Rasva eemaldamiseks on olemas küll kogurid aga rasva on ikkagi reovees
sees üsna olulises koguses. Paksem osa septikust viiakse matmispaika ja vedelam osa läheb
reoveejaama. See on oluline probleem Muhu puhul, mida teha paksema osaga, mis
septikusse koguneb?
Laut -on üks eraldi
hoidmisala osa
haigetele loomadele ja
üldine osa, mis on
metallis
eralduslahtritega. Maas
on saepuru, mida käsitsi
vahetatakse (ca 2 korda
kuus). On olemas eraldi
sissepääs ka ulukite
jaoks aga sellega eriti ei
tegeleta, kuna
jahimehed tahaksid just
nädalavahetusel teenust ja püsitöötajad ei taha nädalavahetusel töötada.
Autopesula. Autopesulana kasutatakse maja taga asuvat asfalteeritud platsi, millel on äravoolu
trapp ning veevoolik. Vastab nõuetele. Reaalselt pestud 0 autot.

30
Jäätmekäitlus- Hiiumaal on loomsete jäätmete matmise luba ja Hiiu Autotrans viib 3-5 korda
nädalas (suvel tihemini) jäätmed matmispaika. Hinnanguliselt on maksumus sarnane Väike-
Maarjasse viimisega.
Soolte-magude sisu.

Töö. Väiketapamaja töö on jaotatud nädala kaupa nii, et kahel päeval tapetakse, kahel päeval
lõigatakse ja kahel päeval pakendatakse liha müügiks. Vet arst käib kohal kahel päeval nädalas-
tapa päevadel. Lisaks sellele toimub kuuel korral aastas vet ameti poolt põhjalikum kontroll
tapmisele ja lõikamisele ning kolmel korral aastas liha säilimise kestvusanalüüs nii veise kui
lamba lihale (60 eurot tk). Tapamaja peab ka ise analüüse võtma veest ja ka rümbalt. Kuus
tapetakse keskmiselt 50 veist ja 200 lammast. Tööl on 3-5 inimest (hooajal 2 lisatöötajat).
Kindel kuupalk. Koha peal toimub ka veiseliha laagerdamine ca 1 nädal veiste puhul ja 3-5
päeva lammaste puhul (selleks vajalik eraldi külmruum). Peale laagerdamist pakitakse liha
kiiresti vaakumisse, et see ei muudaks värvi (ei ole enam tarbija jaoks atraktiivne). Paberitöö
osas tuleb tapale toodavad loomad PRIAst arvelt maha võtta ning märkida loomapidaja
andmed, lauda ja looma number, looma kaal, hind, väljastamise kuupäev. Selleks enda poolt
välja töötatud märgistamise sildid ja tabelid töö hõlbustamiseks. Igale rümbale ja rümba osale
kinnitatakse selle infoga silt. Lisaks tuleb jälgida lõikuslehte ja enesekontrolli plaani.

Kulud. Tapamaja tehnosüsteemi kõige suurem püsikulu on elekter (ca 1000 eurot/kuu).
Siinkohal võiks mõelda tapamaja planeerimisel päikesepaneelide paigaldamisele, et püsikulu
vähendada. Külmutussüsteem on arvutiga jälgitav. Vesi soojendatakse maakütet kasutades. Vee
kulu on 40 tonni kuus.
Tulud. Tapamaja poolt ära ostetud loomade tapmise hind on 40 senti väljatuleva rümba kg
kohta (veis keskmiselt ca 200 kg rümp- 80 eurot ja lammas keskmiselt 20 kg rümp – 8 eurot).
Teenusena hind 70 senti väljatuleva rümba kg kohta (veis keskmiselt 140 eurot ja lammas 14
eurot). Toodanguna tehakse 600-700 kg hakkliha nädalas. Enamasti pakendatakse liha
tükkidena vaakumisse müügiks.
Olulisemad probleemid on turustamisel. Hiiumaa tapamaja ostab loomi ise turustamiseks,
kui teeb ka teenust. Teenuse puhul läheb liha müüki tapamaja märgistusega, kuid keeruline on
kontrollida, kas liha ka õigetes tingimustes hoitakse enne tarbijani jõudmist. See võib tekitada
kvaliteedi probleeme. Samuti on turustamise puhul probleemiks, et ei soovita osta mitte kogu
looma vaid ainult paremaid tükke. Kui looma rümbast on 70% liha, siis sellest omakorda on
50% nö vorsti materjal, mida keegi eriti ei soovi. Sellest tehakse kohapeal hakkliha ja

31
ladustatakse Tallinna, kust toimub turustamine. Tarvo Nõmm toob välja, et kui saaks muuta,
siis oleks mõistlik sügavkülma ruumi rohkem ehitada.
Lisaks toodi probleemidena välja tehnilisi lahendusi- uimastuboks on liiga väike, et
sarvedega šoti mägiveised sinna sisse mahuks. See tekitab töötajate jaoks ohtlikke olukordi.
Samuti ei luba seadus rohkem kui ühe korra looma uimastada aga reaalsuses tehakse seda suurte
loomade puhul rohkem kordi. Õnneks on vet amet mõistev. Ehitatud ventilatsioon ei ole piisav-
kui ruume pestakse, siis ei lähe niiskus välja.

Liikuvtapamaja külastus
Liikuvtapamaja kuulub Eesti talupidajate keskliidule ning on kasutusse antud lambakasvatajate
ühistule. Ühistu põhikarja suurus on 2500 lammast ja ühistus on 19 liiget. Muhus on lammaste
põhikari ca 1700 looma. Planeeritakse nii teenust kui ostmist ja hind peab olema
konkurentsivõimeline piirkonnas (sh Läti tapamajad)- c1 150 eurot veis ja 10 eurot lammas.
Võrreldes Hiiumaal külastatud tapamajaga on liikuvtapamajas üks ruum, mis on jaotatud
taparuumiks ja puhkeruumiks. Kõik ülejäänud osad on puudu. Eraldiseisva osana on üks
külmruum. Investeeringud on vajalikud lõikuse, lisa külmkambri, lauda, jäätmete kogumise ja
veekäitluse jaoks. Lisaks on vajalik osta uimastusboks, kuna olemasolev on liiga väike ja sobib
vaid lammastele. Vett kavatsetakse suunate bio-tiikidesse. Kas see võiks olla mingi variant
Muhus?
Liikuvtapamaja ja
eraldi külmutusruum.

32
Tapamajasse sisse ehitatud uimastusboks on liiga väike ja ei sobi veistele.

Siit peaks loom sisse tulema ja rippu tõmmatama peale uimastamist. Süsteem on üsna habras
võrreldes Hiiumaal nähtule. Ilmselt sobilik vaid lammastele.

Kõik seadmed on üritatud väiksele

alale ära mahutada.

33
Liikuvtapamaja vajab käivitamiseks olulisel määral
investeeringuid. Puudub ülevaade, kui palju tapateenus
hakkaks maksma, kuna pole kunagi töös olnud.

34
 ANNEX 6
Memo of the added value working group meeting 2.06.2017

Alvarite projekti lisandväärtuste töögrupi koosolek

Muhu (Vanatoa), 2. juuni 2017
Koosoleku algus: 17.15
lõpp: 19.45
Protokollija: Bert Holm

1. Annely Esko. Ülevaade Muhu tapamaja vajadusest ja liikuvtapamaja ja Hiiumaa

tapamaja külastusest
Liikuvtapamaja vs statsionaarne. Lõuna-Eesti liikuvtapamaja on poolik lahendus ja
problemaatiline. Osa sellest komplektist on pankrotivara, lisaks tuleks kohapeal pool vajalikust
mahust juurde ehitada, et see toimima hakkaks. Lisaks liikuvtapamajale on viimaste kuude
jooksul külastatud mitut väikest statsionaarset tapamaja. Nt. Hiiumaal. Vajadus kohaliku
tapamaja järele on olemas, loomade arv suureneb, Kuressaares tapmine on problemaatiline ja
ülejäänud kohad mandril. Lisaks ulukid, keda oleks vaja kohapeal töödelda.
Milline tegevusvorm valida- MTÜ ja TÜ erinevused. Põhiline idee on ühistegevus, kõigil
liikmetel võrdselt üks hääl, otsuseid tehakse ühiselt. Ühistu liige vastutab varaliselt ainult
osamaksu ulatuses, see on 250 eur. Kui ei anna lisagarantiisid, siis see ongi kogu raalise
vastutuse ulatus. OF projektide puhul sõltub pigem meetmest. Tapamaja puhul on vajalik leida
investor/võtta laenu. Võimalus taotleda väike osa vajalikust rahastusest LEADER meetmest ja
esimestel aastatel kaetakse majandustegevuse arvelt võetavat laenu. TÜ eelised on mõne
meetme puhul täiesti olemas, saab küsida raha asjadele, millele näiteks OÜ või AS ei saa.
TÜ eesmärk oleks loomakasvatajatele tapamaja rajamine, see soodustaks poollooduslike
koosluste hooldamise jätkusuutlikust Muhus ja Saaremaal. Kui on võimalik oma toodangut
koha peal ametlikult tappa ja turustada. Lisaks on võimalus ka koha peal väärindada- toota
vorsti, hakkliha jne. Lisaks on boonuseks ühine turustamine läbi ametlike turustuskanalite.
2. Kadri Kask. Ülevaade planeeritavast tapamajast.
Asukoht Soonda küla, valla maal, vald on nõus andma maa rendile. Tapamaja saab vastama
väiketapamaja kriteeriumidele (20 LÜ). Käidud mitut varianti vaatamas. Soome firma Kometos
on teinud esialgsed joonised. Neil on üle 20 aasta pikkune garantii, aga see variant on kallim,
aga ehk ka töökindlam. Uluki ja kodulooma töötlemine peab olema ajaliselt eraldatud,
erinevatel päevadel
3. Ühistu moodustamisega edasi minemine
Palju on huvilisi edasi minemaks ühistu moodustamisega?
Poolt hääletas: 10 kohaletulnut

35